Sunday, June 19, 2011





















AVO ÜPRUS
SFINKSI LANGEMINE

(TMK 1993/3)

"IN PARADISUM". Stsenarist, režissöör ja operaator Sulev Keedus, helirežissöör Peeter Roos, monteerija Kaie-Ene Rääk, filmitootja Reet Sokmann, direktor Maie Kerma, administraator Külji Austrin, assistendid Medni Pilve ja Viktor Koškin, konsultant Arno Laan, orelil Paul Elken, laul: Julio-Mart Kõlar. 1506,0 m (6 osa), värviline. "Eesti Telefilm", 1993.

Ideaalide ja tungide kirevas tantsus sünnib tegelikkus. Sageli on selleks end müütidesse rüüta-nud surmahirm, otsekui pruutkleidis vampiir, kellega laulatatud abielu on lahutamatu. Leping kirjutatakse verega hõredasse õhku ja iga hinge-tõmbega neelavad asjaosalised joovastavat hävi-tavat õudust, saades üha enam üheks sellega, mis neid hävitab. Valgus nõnda vormuvas maail-mas pole lepingulistele õnnistuseks, vaid needuseks, koraaliviis põrgus lunastab vaid laulja.

26. veebruari õhtul esilinastus Kinomajas "Eesti Telefilmi" 6-osaline värviline dokumentaal-film "In Paradisum". Stsenarist, režissöör ja ope-raator on Sulev Keedus, montaaž Kaie-Ene Räägult, heli Peeter Roosilt. Filmiti 1992. aasta suvel ja sügisel karistuskolooniates nr 1 ja 2 ning eeluurimisvanglas. Filmi direktor on Maie Kerma, tootja Reet Sokmann. Filmi võib näha Soome TV 2. kanalil, Eestis mitte. Filmis on palju kesk- ja suuri plaane, toimuvat nähakse lähedalt, mida rõhutab paljudes kohtades fotode ja kirjade vaatamine-eksponeerimine läbi luubi. Luupi võib käsitleda ühe võtmena, mille režissöör saalis istuvatele vakatanud ja šokeeritud vaatajatele ulatab. Ta ütleb: see on tõde, sa võid seda uurida suurendatult ja läbi paksu puhta klaasi. Selliseks, värvierksaks ja tehniliste vahenditega lähedale toodud tasapinna-liseks ja klaasitaguseks makroskoopiaks jääbki kogu film. Keedus viib meid lähedale, aga mitte lähemale, kui seda lubavad klaas, ohutustehnika ja vaadeldavad. Me jälgime akvaariumis toimuvat märjaks saamata. Seda muljet süvendab ka jalu-tusbokside filmimine ülalt; betoonkarpides edasi-tagasi kondavad vangistatud inimesed - see on terraarium, kus võib näha sisalike paaritumist, ent kus puuduvad looduse loendamatud mõjud, lõh-nad ja vabadus. Akvaariumil pole aga ajalugu ja terraariumil tulevikku.

Filmis puudub nähtav ja arenev tegelikkus. Kõik, mida näeme, on museaalne, illustratiivne. (NB! Siin toodud omadussõnad ei ole toodud hinnangulistena. Film o n sündmus, vaatamata sellele, et tema visuaalses reas puudub sündmustik.) Hea tahtmise juures võib rääkida armastuse story'st naistevangla pildireas, kus jälgitakse muu hulgas ühe naise lahkumist kolooniast. Algul karts, jalutuskäigud, tsoon, make-up, siis läbi, läbi väravate välja, siis perspektiivitu, veidi väljakutsuv suitsu pahviv üksindus betoonist ootepaviljoni tuulevarjus. Kas ta jõuab ootepaviljonist ellu? Filmiaja jooksul igatahes bussi ei saabu ja end enese arvates kauniks teinud naist möödasõitvatesse autodesse ei paluta.

Teine, sedapuhku seosetu pildirida moodustub meesvangide elust. Tätoveerimine ja joomine on selle igapäevased osad nagu naistelgi. Lisaks uimaalned, nende süstimine, üks laip. Suur sünnipäevapidu mitmete vanade tuttavatega. Rohkesti alkoholi, külm- ja tulirelvi, nii nagu Rummu kolooniate tegelikkuseski. Porno seintel ja pildikastis. Autoriteeti ja raha omavate vangide tähelepanelikkus oma välimuse suhtes. Kitšimaiguline vanglakunst. Need asjad on olemas. Peamine story on siiski verbaalne. Pildiridu saadab monotoonselt ja rahulikult loetud naisvangi tekst, "Ühe armastuse lugu", nagu kirjutab "Päevalehes" (1 .III 1993) Meelis Kapstas. See sisaldab eneses mitut mõrva, inimliha söömist, kaasteadlikkust uutest roimadest, nende plaanimist, enesetappu ja seda seletavaid kirju. Siin räägitakse truudusest ja ko-hustustest, vihkamisest ja põlgusest. Hirmust. Neid seisundeid vaid nimetatakse, mitte ei elata läbi. Kümne aasta jooksul vangistuses viibides on seda tehtud niigi. Kuidas, sellest film ei räägi. Ka sellest mitte, kuidas suhtub jutustaja oma osasse sündmustes.

Filmis ega loos ei ole sentimentaalsust. Ei ole patukahetsust. Ei ole süü- ja vastutustunnet Ei ole tegutsemise motiividest täidetud mitmemõõtmelist ruumi. Seetõttu ei saa me tegelikult mitte midagi teada ei naisjutustajast ega tema mehest. Naine jutustab küll toimunust, neljast mõrvast ja inimlihast kilekotis, voodis ja köögilaual, aga ta ei avane. Ta ei anna nüüdki ära oma meest ega iseennast. Ta on truu, truu ja tugevam, kui oli tema mees, aga tema avameelsus jutustamisel on kivist sfinksi avameelsus, kes teab kõike, v.a Tõde inimese ja enese kohta. Kui talle seda öeldakse, kukutab ta enda merre. Meie aga jääme teda vaatlema läbi purustamatu vee- või klaasseina. Ja isegi kui see on suurendusklaasist, ei saa me midagi teada.

Tegelikult kujutab Keeduse film kõige ehedamalt just seda läbipaistmatut seina, millest paistvad liikumised ja hüüded ei ava olemise mõtet ega eesmärki. Rõhutan veel kord, et see ei ole etteheide, vaid sedastus: film on hästi monteeritud, erinevad pildijadad moodustavad terviku; tulistamised, sõdurid, orelimängija ning laulja, kirikuõpetaja ning ristsed - kõik märgid on aktsepteeritavad ning puhtad. Mehe kirjast moodustuv tekstiline raam ja sõdurite marssimisest haua kaevamiseni ulatuv pildiline raam on vastavuses ning kohased. Illustratiivsus ja sündmuste näiline seostamatus põhiteljena tunduvad režissöõri kontseptsioonist tulenevatena. Ma ei pea silmas mitte ideelist, vaid strukturaalset kontseptsiooni. Usun, et Keeduse filmi võiks A. Vassiljevi teatri- ja kinokäsitluse põhjal võrrelda mitte koonuse, vaid silindriga. Koonu-ses on tegevuse kaudu samm-sammult, sündmus-sündmuselt tipule jõudmine eesmärk, millele allutatakse kõik liinid filmis - tekstis - näidendis. Silindris toimivad liinid paralleelselt ja moodustub teatud märgiline ning emotsionaalne tervik. Teatud kvaliteet.

"In Paradisum 1993. Režissöör Sulev Keedus. Stseenid meestevanglast. Kaadrid filmist

Ekraanil toimuv rabab kaheteralise mõõgana: üheks teraks, mis lõikab kogenematuid, on toimuva tõepärasus; teiseks, mis torkab vanglaid ja vangistust kogu nende võikuses tundvaid, on võlts. Siit, tõe ja vale "märkide teatrist" moodustuvad mõtted lubavad kirjeldamise asemel mütologiseerida ja analüüsida nii müüti kui selle tselluloidlindile materialiseerunud aluspõhja. Tõsielufilmis, mis hea teostuse korral võib olla mõjuvam kui kunstiline, põimuvad tegelikkus ja väljamõeldis, objektiivne ja subjektiivsed (režissöõri, vaataja) reaalsused. Nii nagu eluski. Ka naisjutustaja lugu - esitiseks objektiseerunud - on müüt. Enesealalhoiuinstinkti poolt töödeldud variant tegelikkusest. Missugune oli tegelikkus, verine ja hõõguv, ei tea täna enam keegi. Inimlik tegelikkus, mis on vabastatud irratsionaalsest ja metafüüsilisest, kannatanute ja süüdimõistetute, nende sugulaste ja kõigi teiste tunnetest, ei ole enam Tõde.

Naise jutustuses on loetletud sündmusi, näidates, kuidas samm-sammult jõutakse tulemuseni: tänasesse päeva. Ta on olnut läbi elanud ja mõelnud, on meenutanud ja mäluga võidelnud, ning lõpuks moodustanud oma loo, oma legendi. Korrigeerides toimunut, säästmaks iseend oma mälu eest, kohtuotsuse eest ja kaasvangide eest, ühiskondliku arvamuse eest ja süüme eest, moodustus koonuse tipuna uus subjektiivne tegelikkus. Iseküsimus on, missuguses ulatuses ja kui teadlikult seda tehti. Filmis tervikuna, s.o Keeduse pildijadas, jõutakse samuti tulemuseni, aga see ei ole filmi või elu lõppkaader, praegune hetk, vaid tervik. Kunstiline tervik, milles uus ei kustuta eelnevat, vaid kõik on olemas kogu aeg.

Omaloodud silindrilises tervikus on Keedus pääsenud lähedale millelegi olulisele. Aga mis see siis ikkagi on? Ta näitab läbi suurendusklaasi ühte kirja, fotosid ja ühte lugu. Ta näitab ka, et vanglas tätoveeritakse, süstitakse, juuakse, mängitakse kaarte. Et sõdurid tulistavad, kaevavad hauda, et surm ja elu on läbipõimunult lähestikku. Näitab, mida talle näidatakse. Aga püstol vangi kaenlaaluses kabuuris on l i i g a nähtaval; kaardid, mida mängitakse, on poest, uhiuued, mitte võidunud ja omatehtud; noa lahtiklõpsatamist korratakse kaheti, otsekui kartes, et esimene sähvatus on ohuna dešifreerimatu. Ja siin on võti millegi mõistmiseks: Keedus on pääsenud lähedale sellele, mida talle on tahetud näidata. Vangid on võitnud: nad jutustavad ja näitavad osa oma tegelikkusest, nad etendavad ühte aspekti, demonstreerivad mõnda elu püramiiditahku. (Mitu püramiidi mahub koonusesse, mitu silindrisse?) Üldjuhul pole need tahud samad, mida demonstreerivad vanglaülemad inimõiguskomisjonidele. Aga mudel on sama: näidata, et varjata. Näidata, et näida. Olemine on midagi muud.

Siin on üks vastustest neile, kes küsivad, miks naine räägib oma loo tiražeerimiseks linti. Samuti ka neile, kes küsivad, miks vangid lasid Keeduse nii lähedale. Ja läksid välja tema ülemängimise peale demonstreerimise kaudu. Tahtlik legendi loomine - me oleme sellised - soodustab vulgaar-materialistlikku nähtumuse samastamist olemusega. Jutustava naise legend rajaneb fatalismil ja determineeritusel: kui kõik on saatusest, siis ta ei ole süüdi. Meestevangla legend on nartsissistlik: me meeldime enesele sellistena, st meil on õigus olla sellised. Nii nagu argieluski nii põimuvad ka vangi elus erinevad tasandid: rollimängud, koduelu, saunaelu. Ka kuningas kratsib end, pühak urineerib ja mõrtsukas võib ahastusest üksinduses nutta. Ja tema ahastus on sageli sügavam ning siiram kui kontrolliametniku või seadusejüngri oma. Filmis me aga ei näe kirge, süüd ja valu ning vangi vajadusi. Kõige tõelisemad, s.o kõige vähem demonstreeritud olid etapp (vanglasse saabumine) ja pornoseanss. Siin ei töötanud vangide enesekontroll enam nii raudselt: kõige primitiivsem vajadus meelitati soodaga nähtavale; iha ja ilmajäetus said ilmsiks, akvaariumis tekkis lainetus.

Suures osas filmist lõid demonstreeritus, aga ka teadlikkus karistamatusest ebaadekvaatse atmosfääri: piduliku, eksponeeriva ja heatujulise. Võis hoomata midagi stahaanovliku töörõõmu tundmise taolist, nagu seda hoovab 1950. aastate dokumentaalfilmidest. Enamik filmitutest (enamik inimestest) on kangelased. Ummikut just nagu ei olegi, terraariumi just nagu ei olegi. Kuigi sealsa-mas näeme edasi-tagasi sammumist jalutusbok-sis, kõrgeid müüre, puuri- ja kartsakambreid. Kuuleme akvaariumiellu sisse raksatavaid auto-maadivalanguid ja püssipaugatusi. Seegi on kontrast nagu väikese poisi laul kirikus. Kui paljud suudavad end tegelikult kaitsta? Mida määrab nupuga nuga riigi sõjaväestatud valvega võideldes? Kas ei ole see nuga, nagu ka püstol kaenla all, jäetud vangile esmalt enesehävitamiseks? Kas ei jätku siin dzeržinskilik-leninlik taktika - ulatades kurja teo teinud inimesele noa, loodetakse, et ta hävitaks teise omasuguse ja siis iseenese? Kas laagrites vohav alkoholism ja narkomaania ei teeni endiselt ebainimliku võimu huve: hävitagu kuritegevus iseend?

Ja siin mängib Keedus korraga üle nii võimu kui vangi. Heatujulisest potjomkinlusest ja valust koorub välja eriti julm ning selge tõde. Selle suletud maailma inimesed ei taju tõelisust. Isegi surm ja surmaoht ei ole neile seda. Kuigi need on talle sageli lähedal, ei võta nad surma siiski reaalsusena. Seega on paljud neist tõepoolest kangelased. Või transformeerides: kuritegeliku ja kangelasliku psühholoogia erinevus on ainult eetilises normis.

Maailmad ei ole võrdväärsed: ringi sees on hirmud suuremad, võimujanu ja seksuaalne nälg intensiivistunud, põgenemise ja muutumise, are-nemise ja uuenemise võimalikkus väiksem. Teadvus aga ei jõua sellele järeldusele, sest puudub võimalus võrrelda. Puudub maailmapaljusus ja mänguruum. Vajadus teostada iseend mandub vajaduseks mängida iseend, oma ideaali või kujutlust enesest, jäädvustada iseend, ja mis oluline: tundmata iseend. Seegi on põhjus, miks lastakse operaator-režissöör n i i lähedale. Siit ilmneb aga oluline kategooria õiguslike hälvete põhjuste ning vabadusekaotuse mõjude mõistmiseks: see on sotsiaalne ja psühholoogiline infantiilsus. Rahuldamata ja sageli ebaadekvaatne tunnustuse vajadus. Täiskasvanuks saada tähendab tunda iseend, häbeneda iseend. Distantseeruda enesest, kritiseerida iseend. Enese imetlemine ja õigustamine kõnelevad vähenenud vastustustundest, ning alaealisusest. Sama väidet tõestavad ka naistevangla kaadrid: vulgaarne edevus kõigepealt.


Nõnda on tegemist uuendusliku ja mõjuva režissööritööga. Mõttelaisk vaataja võib pidada filmi ebaõnnestunuks (Mart Kivastik, "Postimees" 23. III 1993). Tegelikult kõneleb film ühest end eksponeerida soovivast vähemusrühmast, kellel on oma subkultuur, märgisüsteem ja müüdid. Mitte ilmaasjata pole tätoveerimine nii tähtsal kohal: see on sümboliküllane osa selle vähemuse keelest.

Küllap igast sootsiumist on võimalik teha filme, mis teda iseloomustavad. Rahvust on võimalik iseloomustada eliidi ja lumpeni kaudu, aadlike ja talupoegade kaudu. Keedus on teinud panuse eliidi peale - väärtused ja hierarhia tulevad nii paremini nähtavale. Vaataja ei tohi unustada, et selletaoline eliit ei moodusta kinnipidamiskohtades üle 15-20 protsendi, suurem osa vangidest ei eksponeeri oma pahet õiena kübaral, vaid kannatavad komplekside ja tõrjutuse küüsis, kuni surevad. Enamasti noorelt. Peaaegu sama suur protsent on tuberkuloosihaiged, vägistatuid ja muidu alandatuid lisaks. Keedus pole nendeni jõudnud - seegi näitab nähtumuse juurde jäämist, aga siiski on tabatud midagi olemuslikku. Olgu selleks kas või end sügavikku kukutanud sfinksi vari.

Sulev Keeduse kohta (Toim.) vaata TMK 1991, nr 4.





MART KIVASTIK

FILM PIMEDATELE

(TMK 1993/6)

Õigupoolest on see lugu armastusest. Mina olin kolmteist, tema oli minust aasta vanem. And-reasel olid tumedad juuksed, pikad ripsmed ja pruunid silmad. See oli romantiline kohtumine -tema oli suvel maal karjas - ja me olime kogu aeg koos. Andreas oli saanud range kristliku kasvatu-se. Ta tahtis sellest vabaks pääseda. Ta hakkas suitsetama, hiljem ta varastas, sest millestki pidi ju elama. Lõpuks läks Andreas vangi - kolm ja pool aastat vabadusekaotust Samal ajal kohtasin mina ühel sünnipäeval noormeest, kes tundis mu vastu hüvi. Ta oli kaks meetrit pikk. Ja nüüd olin mina, tüdruk, kellest poisid eales ei olnud hooli-nud, sattunud olukorda, kus mul oli korraga kaks austajat... Ma jutustasin praegu võimalikult täpselt ümber Sulev Keeduse uue dokumentaalfilmi "ln Paradisum" kangelanna monoloogi alguse. Algab see tõepoolest nagu armastuslugu, kui mitte näha taustaks kaadreid vangimajast. Jutt räägib Romeost ja Juliast, pilt vägivallast ja surmast.

Sulev Keedus on seekord püüdnud teha seda, millest režissõõrid tavaliselt hoiduvad. Tema filmi tähtsaim osa pole mitte pilt, vaid kõne. Kõne, mida peab kuulma nii, et vaatajale ei jää aegagi fHmi nägemiseks. Arvatavasti pole film mõeldud tähelepanuülesandeks filmihuvilistele, vaid tahab eelkõige olla vormiülesanne autorile Sulev Keedusele endale. Sest Keedus on seni teinud küll filme, milles eriliselt suur tähelepanu on pööratud pildile. Tuletagem meelde, et tema esialgu ainuke mängufilm "Ainus pühapäev" osutas eelkõige Keedusele kui kujutavale kunstnikule, režissöörile, kes mõtleb piltides ja värvides. Ja lõppude lõpuks ongi film sellepärast film, et seda saab vaadata. Võib olla uuendaja, avardada žanri võimalusi, kuid igal geniaalsel mõttel peaks olema siiski mingisugune vaatajani jõudev vorm. Kuid arvestagem autori tahtega, see on film kuulamiseks, ütleme, film pimedatele.

Kuulame siiski edasi. Jutustaja peab Andrease vangimineku puhul pisikese suitsupausi ja filmi kuulajale antakse korraks võimalus silmad avada. Sissejuhatus on ka pildis lõppenud. Vilksatasid vangimaja, kirik, kus ristitakse last, ja laul "ln Paradisum", kindlasti väga musikaalse väikemehe esituses. Nii on pildis põimitud teineteist justkui välistavad kuri ja hea - kirik ja vangla, ja laul, mille õilistav meloodia varjutab just vangla tähenduslikkust, või siis vastandub sellele. Oletagem isegi nii, et kirik võiks kehastada sõna tõsises mõttes väärtusi, igavikku, unistusi ja armastust. Vangla on see, mis parajasti on, vangla on üks võimalus äsja sündinud inimesele. Mina ei teagi, kas ta saab ise valida, kuhu sündida. Võib-olla on kõik juba ette selge. Selles mõttes on sündimine loterii. Keegi sünnib selleks, et mitte jõuda elada, keegi sünnib vanglasse. Kurb. Nii kirikusse kui vanglasse minnakse kõigepealt sisse ja siis välja. Lugu algab, lugu lõpeb.

"ln Paradisum". Grupipilt vangla eliidist.

Ma kuulasin filmi mitu korda ja mul oli võimalus nii mõelda, sest teist korda ma lasin jutu kõrvust mõõda ja vaatasin, kuigi autori tahe jutustaja hääle näol tõesti segas vaatamist. Sulev Keedus ei lasknud mul omaenda filmi vaadata, mis justkui oleks siiski selleks mõeldud?

Naisjutustaja lugu pole mul tegelikult isu edasi rääkida, kuid peab. Lõppude lõpuks oli ta siiski lasknud end kosida Andreasel, noorusarmastusel, kes oli pikka aega türmis istunud. Neli kuud pärast laulatust tappis Andreas inimese ja sõi seda köögis. Natuke aega hiljem tappis ta teise ja siis kol-manda inimese. Külmavereliselt, rõõmuga. Neljanda mõrva sooritasid abikaasad üheskoos. Õigemini naine vaatas pealt.

Naine ekraani tagant ütleb, et ta armastas Andreast niivõrd, et ei tahtnud teda uuesti türmi saata; las üks tapab, las teised püüavad. Andreas lõi naisel haamriga pea lõhki, tahtis tappa, et naine ära ei räägiks. Kas see on armastus? Andreas poos end vanglas ja jättis naisele kirja, ilusa kirja, milles on read, et naine pannakse ehk vangi, kuigi ta pole süüdi.

Ma ei tea, kas see oli lugu armastusest. Tegelikult väljub see nii tugevasti mu ettekujutuse piiridest, et raske on arutleda armastusest. Kas on võimalik mõelda ka nii, et on veel teisi, kes samuti armastavad, näiteks see esimene, keda Andreas süüa proovis. Ja veel, et inimene on siiski kann tuule käes. Teise ohvri tappis Andreas pimedas, ta lõi noaga hääle suunas.

Kas režissöör suutis neid inimesi mõista? Iga filmi puhul võib oletada tema tegemise põhjust Kas Keedus tahtis aru saada või tahtis näidata, et selline asi on olemas? Kui ma lugesin Truman Capote'i "Külmavereliselt", siis ma mõistsin, milleks see oli kirjutatud; kui ma kuulasin "In Paradisumit", siis ei saanud ma sellest aru. Vaevalt tahtis see olla kunst iseeneses, ma mõtlen filmi, mis esitaks puhtesteetilisi küsimusi, kuigi ta kahtlemata mõjus, mõjus masendavalt. Film ei olnud ka mingil viisil sotsiaalne, ta ei esitanud küsimust surmanuhtluse vajalikkusest või selle keelamisest Ta ei esitanud küsimust vangide olemistingimuste kohta, kuigi need näisid, nagu arvatagi, üsna vi-letsad. Kuigi - pensionäride kahesaja kuuekümne kroonise elatusraha taustal mõjusid kämpingulaudadest kolooniakambrid küll hubasena.

Kui ma enne rääkisin kunstist, siis ma rääkisin inimesest ehk inimlikkusest. Me küll näeme ja kuu-leme hulka inimesi, enamasti tätoveerituid, kuid seost jutustaja looga ma ei mõista. Lihtsalt vangis olevaid inimesi näidates kaob mõte tekstil ja vastupidi. Ma kujutlesingi vanglat umbes sellisena, Keedus lihtsalt kinnitas seda kujutlust.

Viimasel ajal on Sulev Keeduse teema, siin päris elus, üsnagi teravalt kõne all olnud. Eestis kehtib endiselt surmanuhtlus. Välismaised humanistid protestivad, aga meie hiilime õhtuti hirmuga koju ja oleme rõõmsad, kui sinna jõuame. Igal ööl vähemasti üks meist ei jõuagi. Mõni aeg tagasi andis president armu kahele mõrvarile. Kellel on õigus andestada? Kas presidendil? President on ametimees, armuandmine on mõnes mõttes tseremoonia ja esindusfunktsioon. Kuid kes siis võib andestada? Kindlasti võiks seda ohver, kui saaks. Talt on see võimalus võetud.

Ja lõpuks. Kui keegi kirjutab surmast ja elust ja verest ja vägivallast, siis ta kindlasti tahab midagi. Ma oletan, et ta tahab midagi head. Sest naine, kes on olnud mõrvari armastus, ei saa olla näitlejaks halvas filmis. Ta ei saa olla lihtsalt ära kasutatud. Režissööril on kohustus olla inimene ja ei tohi jõuda tulemuseni, kus on lihtsalt julmust, verd ja surma. Ma ei arvagi, et Keedus oleks kavatsenud teha horrorti, kus laibad oleksid ehtsad. Aga ma ei näinud ka seda, milleks ta filmi ette võttis. Kaamera ette juhtunud vangid tundsid ju esinemisest silmanähtavat rõõmu, plõksutasid vedrunuga, võtsid viina ja süstisid midagi veeni. Naised näitasid tätoveeringuid, ei häbenenud sugugi, suurema osa ajast sibasid nad kaamera ees paljalt. Kas peab iga kord kaameraga peldikusse ja sauna järele jooksma? Need naised olid ju küll kenad inimesed, pesid ja õmblesid ja tõmbasid suitsu. Nagu ikka inimesed. Üks neist pääses filmi lõpus välja, tal oli aeg täis. Ta korjas oma kompsud kokku, pääses läbi mitmest väravast ja seisis lõpuks üksinda tühjal maanteel. Andreas oli ennast üles poonud. Naine läks kaheteistkümneks aastaks kinni. Vanglast vabanenud inimene seisis kõledas bussipeatuses. Ma arvan, et kuskil seal pidi seisma ka Sulev Keedus pärast võtete lõppu. Järsku nad mõtlesid ühte ja sama asja. Et milleks nad õigupoolest seal vangimajas olid, üks karistusega, teine kaameraga.




"In Paradisumit" saab vaadata ETV2 arhiivis ja ERR arhiivis (sisselogimisega)
Peeter Torop "Harimise kunst" (TMK 1999/5)
Harry Liivrand "Armastus ei luba naisel inimsööjat reeta" (Eesti Ekspress, 13.03.2008)
Peep Puks, "Eesti dokumentalistika järjepidevus" (Sirp, 27.11.2009)
Kristiina Davidjants "Tee paradiisist põrgusse on lühike" (Postimees, 17.04.2009)
Peeter Torop "Interview with Sulev Keedus" (Estonian Culture II, 2003)
Martin Oja "Mällu tätoveeritud asjad I" (TMK 2009/3)


In paradisum deducant te Angeli; in tuo adventu suscipiant te martyres, et perducant te in civitatem sanctam Ierusalem. Chorus angelorum te suscipiat, et cum Lazaro quondam paupere æternam habeas requiem.


Viigu inglid sind Paradiisi.
Tervitagu sind märtrid
ja juhatatagu pühasse Jeruusalemma.
Tervitagu sind inglite koor
ja koos Laatsarusega, kes kord oli vaene,
saagu sulle osaks igavene rahu.

TMK 2009/3